Pettusteks kasutatakse üha enam ära nõrka kontrollisüsteemi

Pettuste hulk ettevõtetes kasvab, sest kontrollisüsteemid ei ole tõhusad, puudub siseaudit ning kolleege ei osata või ei julgeta kahtlustada.

Vaatamata sellele, et äripettusi pannakse üha rohkem toime tehnoloogia abil, ei rutta ettevõtted kasutama tehnoloogiat pettustega võitlemiseks, selgus KPMG Internationali 2016. aastal tehtud uuringust. KPMG ülemaailmne uuring, kus vaadeldi 750 tegelikku pettusejuhtumit 78 riigis, näitas et tehnoloogial on märkimisväärne roll 24% pettuste puhul. Paraku on ennetav analüüs pettustega võitlemisel tagasihoidlik - vaid 3% pettusejuhtudest suudeti sel moel avastada, näitab uuring Global Profiles of a Fraudster.

Üha rohkemate pettuste puhul kasutatakse ära kontrollisüsteemide nõrkusi – võrreldes 2013. aastaga on nende juhtumite osakaal tõusnud 18%-lt 27%-le, selgitas KPMG Baltics.

«Rahvusvahelise uuringu järeldused kehtivad suuresti ka Eesti äripettuste puhul, sest kontrollimehhanismid võiksid olla paremad ning ettevõtted peaksid teadvustama oma riske. Pettuste vallas on tehnoloogia üha rohkem kahe teraga mõõk, sest tehnoloogia arenguga kaasneb kiusatus seda kuritarvitada. Petturid ei kõhkle tehnoloogiat kasutamast, kuid paraku ei paista, et ettevõtted rakendaksid uusi lahendusi pettuste takistamisel. Kõik organisatsioonid peaksid monitoorima ohte ja analüüsima andmeid, et varakult tuvastada anomaalset või kahtlast käitumist,» ütles KPMG Baltics'i siseauditi teenuste juht Viljar Alnek.

Tehnoloogiat kasutanud petturid võltsisid 24%-l kordadest raamatupidamise andmeid, 20%-l kordadest saadeti e-posti või muu sõnumisuhtluse vahendusel eksitavat informatsiooni ning 13% puhul kuritarvitati arvutisüsteemide juurdepääsuõigusi. Uuritud pettustest 26%-l juhtidest ulatus kannatanud ettevõtte kahju üle 1 miljoni USA dollari.

Tüüpiline pettur: keskealine tippjuhist meesterahvas

Petturite profiili analüüs näitas, et 69% neist olid vanuses 36-55 ning ettevõtte oma töötajad. Naiste osakaal petturite seas on veidi tõusnud: 2010. aasta 13%-lt 17%-le. Petturitest 35% olid tippjuhid või direktorid ning 38% olid olnud ettevõttes tööl vähemalt kuus aastat.

Uuritud petturitest 44%-l oli ettevõttes täielik autoriteet ning nad ei olnud allutatud kontrollile; ligikaudu viiendikku iseloomustati autokraatlikena, kuid neid peeti kollektiivis kolm korda suurema tõenäosusega sõbralikeks kui mittesõbralikeks. Üle pooltel (62%l) juhtudel teostati pettusi koostöös teiste isikutega ja peamised motiivid olid isiklik kasu (60% judest), ahnus (36%) ja teadmine, et „ma võin seda endale lubada“ (27%). Petturitest 54% tunnistas, et kulutas saadud raha elustiili finantseerimiseks ning 15% kulutas selle oma pahedele.

«Üldistatult võib öelda, et tavaline pettur on keskealine, juhtival positsioonil mees, kel on laiad volitused, keda alluvad respekteerivad ning peavad pigem sõbralikuks inimeseks,» lisas Alnek.

Pettused toimuvad palju sagedamini grupiviisiliselt kui üksi (vastavalt 62% ja 38%).

Kui enamusel juhtudel tegutsevad mehed ja naised koos, siis pea samapalju on grupiviisilisi pettusi ainult meeste osalusel ning vaid 7% ainult naiste osalusel. Tuleb tähele panna, et 61% avastatud pettuste puhul on asjaga olnud seotud keegi organisatsioonist väljapoolt. Vahelejäämistest 44% toimus vihje või kaebuse tulemusena ning 22% juhtkonna kontrolli tulemusena.