Millised on siseauditi erinevused välis- ehk finantsauditist?

Euroopa Parlamendi siseaudiitor

Audiitoreid seostatakse enamasti raha ja kontrollimisega. On tavapärane, et siseaudiitoritena peame ikka ja jälle selgitama, et raha ja kontrollimine on vaid üks osa meie tööst, et meie ameti ampluaa on väga palju laiem. Seega on meie ülesandeks teha ka teavitustööd ja selgitada, millised on peamised erinevused siseauditi ja välisauditi ehk finantsauditi ning siseaudiitorite ja välisaudiitorite vahel.

Pakume lugemiseks ESAÜ liikme Lauri Plutuse artiklit portaalist raamatupidaja.ee, mis avaldati ajal, kui Lauri töötas Ernst & Young Baltic AS-is. Kuna teema on jätkuvalt aktuaalne, siis palusime Laurilt luba tema artikli jagamiseks ka ESAÜ kodulehel. Kui soovite artikli teemasid kommenteerida, siis kodulehele sisse loginud ühingu liikmetel on selleks võimalus artikli all kommentaari aknas. Head lugemist!

Rahvusvaheline Siseaudiitorite Instituut (The Institute of Internal Auditors (IIA)) defineerib siseauditit kui kindlust ja nõu andvat sõltumatut ja objektiivset funktsiooni, mille eesmärgiks on anda organisatsioonile täiendavat väärtust ning parendada selle tegevust. Siseaudit peaks aitama organisatsioonil eesmärke saavutada, kasutades riski- ja üldjuhtimise protsesside hindamiseks ja parendamiseks süstemaatilist ning distsiplineeritud lähenemist.

Näeme, et juba definitsioonist koorub välja suur põhimõtteline erinevus finantsauditiga, mille eesmärk on palju kitsam: anda organisatsiooni finantsaruannete tarbijale kindlus, et esitatud andmed annavad tegelikust olukorrast tõepärase pildi. Ka juhul, kui vaatame vaid finantsaruannete koostamist, võib öelda, et kui välisaudiitor annab kindluse, et lõpptulemus on tõepärane, siis siseaudiitori ülesandeks on tagada, et protsess, mis lõpptulemuseni viib, oleks asjakohaselt ja eesmärgipäraselt üles ehitatud, et lõpptulemus saaks tõepärane. Kuid siseaudiitori valdkond ei piirdu tänapäeval kindlasti mitte vaid selle ülesandega.

Siseaudiitori mängumaaks on terve organisatsioon, kõigi oma funktsioonide ja protsessidega.
Siseauditi laiemaks ülesandeks võib pidada kindluse andmist organisatsiooni kõrgemale juhtkonnale ja omanikele, et organisatsioon toimib just nõnda nagu viimatinimetatud seda on kavandanud. Siseaudiitori ülesandeks on kontrollida, kas kõrgema juhtkonna otsuseid täidetakse ja kas nende otsuste ja suuniste tulemusena saavutatakse eesmärk, mida juhtkond oli algselt planeerinud. 

Seega peab siseaudiitoril olema organisatsioonist põhjalik ja laiahaardeline ülevaade.
Ta peab mõistma, kuidas protsessid organisatsiooni sees toimivad ning üksteist mõjutavad. Siseaudiitor peab olema kursis organisatsiooni- ja tegevusvaldkonnaspetsiifiliste iseärasustega, kuid samas omama ülevaadet ka üldisest juhtimisest ning teiste sarnaste organisatsioonide ülesehitusest ja töökorraldusest. Just selle kõige pärast ongi tegu SISEaudiitoriga, sest olles organisatsiooni sees (ta on üldjuhul organisatsiooni palgal), saab ta parema ülevaade organisatsioonis toimuvast. 

Ka välisaudiitor viib end oma eesmärgi saavutamiseks vajalikul määral kurssi organisatsiooni töökorralduse ning oluliste protsessidega, kuid tema eesmärk ei ole otseselt kinnitada erinevate protsesside toimimist, vaid pigem anda kindlust, kas saadud lõpp-produkt on õige. Ehk kui välisaudiitor oma töös näeb, et mingi protsess vajab parandamist, siis ta kindlasti peab sellest juhtkonnale ja omanikele raporteerima, kuid siseaudiitori kogu töö ongi just suunatud nendele protsessidele ning kindlasti ka rohkematele protsessidele kui seda välisaudiitor oma töö käigus suudab ja peab käsitlema. 

Siseauditi eesmärgiks on hetkeolukorra väljaselgitamine ja soovituste andmine tulevikus parema olukorra saavutamiseks.
Teise olulise aspektina sooviksin välja tuua selle, et nagu ka arstikülastuse ainsaks eesmärgiks ei tohiks olla ainult õige diagnoos, vaid ka haigusest vabanemiseks vajalike tegevuste leidmine ning süstemaatiline rakendamine, nii on see ka auditivaldkonnas ja siseauditiga. Välisaudit keskendub pigem kitsamale, st minevikule. Mineviku andmetel ja toimunu baasil kontrollitakse seda, kas finantsaruanne esitab mineviku olukorda õigesti ning kas sellest lähtuvalt saab kinnitada, et ettevõte suudab ka tulevikus oma tegevust jätkata. Tõsi, ka siseaudit kasutab mineviku andmeid, viib läbi sellel põhinevaid erinevaid testimisi, kuid eesmärgiks on hetkeolukorra väljaselgitamine ja soovituste andmine tulevikus parema olukorra saavutamiseks. 

Välisaudiitor võib, kuid siseaudiitor peab andma soovitusi protsesside parandamiseks.
Oluline on, et soovitused oleksid mõistlikud, st asjakohased, rakendatavad ja kuluefektiivsed. Siseauditifunktsiooni ülesandeks on ka hilisem kontroll, kas tehtud soovitusi on rakendatud ning millised on tulemused. 

Seega on siseaudit selgelt tulevikku suunatud ja kujutab endast finantsauditist loovamat protsessi.
Viimane põhineb enam raamatupidamisel, mis põhineb selgetel reeglitel ja standarditel, kontrollimisel. Kuid äri ei mahu peaaegu iial selgepiirilistesse raamidesse, edukamaks saamiseks on vaja paindlikkust ja n-ö rätsepalahendusi. Ja see ongi siseauditi pärusmaa.

Kokkuvõtvalt võib välja tuua järgmised üldised erinevused: välisaudit on suunatud kitsale finantsaruannete valdkonnale, tegeleb peamiselt minevikuga ja annab arvamuse standarditel ning reeglitel põhineva finantsaruandluse kohta; siseauditi valdkonnaks on kogu organisatsiooni tegevus, ta on partneriks ja juhendajaks ja tema tegevus on suunatud tulevikku, protsesside parendamisele.

Olemaks hea siseaudiitor ei pruugi piisata eduka finantsaudiitori teadmistest ja kogemustest, küll aga annab see häid eeldusi, et saada heaks siseaudiitoriks, kui vaid huvi ja soovi on.