Võtame aja korraks maha

Tõlkis Mare Timian
24.03.2020 - 10:00

Mike Jacka on töötanud siseaudiitorina ligi 30 aastat Farmers Insurance Groupis. Ta on auditi, nõustamis- ja koolitusteenuste ettevõtte (FPACTS) kaasasutaja ja loovjuht. Mike peab omanimelist blogi, kus ta oma pikaaegsele siseaudiitori kogemusele tuginedes mõtestab tänaseid arenguid ja sündmusi läbi siseauditi kutseala prisma.

11. septembri hommikul 2001. aastal sõitsin tööle šokeerituna justsamuti nagu tundis siis ennast kogu maailm.

Neile, kes elavad USA-s Phoenixi linnas, olid WTC kaksiktornide sündmused meie ärkamise ajaks juba möödas. Teel tööle saatsid mind lõputud raadiouudised ja jubedad korduspildid teleuudistest.

Kas keegi meist oleks üldse pidanud tööle minema? Ma ei tea. Kuid taipasin, et olles sattunud šokeerivatesse olukordadesse, tahame niiväga ikkagi jääda harjumuspärase juurde.

Sõites vaatasin taeva poole ja mõtlesin väga kummalist mõtet. Esimest korda elus nägin ma üles vaadates tühja taevast. Polnud midagi vaatevälja piiramas, ei lennukeid ega mingeid muid viiteid lendamisele peale lindude. See on üks minu eredaid mälestusi sellest päevast.

Ja nüüd, sellel esmaspäeva hommikul viisin oma esimese tassi kohvi oma kodu tagaverandale, et nautida ilusat kevadpäeva siin Phoenixi linnas. Ja ma vaatasin taevasse. Ja ma kuulsin linde. Ja ma mõtlesin sellele hetkele peaaegu 20 aastat tagasi.

Võrreldes 11. septembri katastroofi sündmusi praeguse COVID-19 olukorraga ei ole selles justkui pealtnäha mittemidagi sarnast.

Kuid ikkagi on mõlemas sündmuses olemas olemas sarnane ajalootunnetus, hetke tunnetamine, äratundmine, et oleme keset midagi, mida me pole kunagi varem näinud ja mis muudab meid kõiki igaveseks. Linnud laulavad. Taevas on selge. Maailm näeb välja sama. Kuid see on siiski äkki arusaamatult erinev.

Eelmisel nädalal kirjutasin sellest, kuidas mu praegused pisikesed jauramised on praegusel ajahetkel üsna ebaolulised. Ja lubage mul astuda üks samm edasi ja öelda, et meie praegustes oludes ei ole need tähtsusetud kõige suhtes, mis on juhtunud, toimumas või toimunud.

Ja igaühel meist, eriti siseauditi valdkonnas, on väga lihtne hakata kahtlema meie tegevuse olulisuses, eriti praegu, liikudes vastu praeguste sündmuste tumedale seinale.

Nagu märkisin oma viimase blogipostituse reklaamimise sotsiaalmeedia postitustes, ei võitle me siin siseauditite käigus vähiga. See ei tähenda aga, et see, mida me teeme, oleks väärtusetu. Pakume oma organisatsioonidele olulist teenust. Ja nüüd, kui keskendutakse väga konkreetsele küsimusele, on lihtne unustada, et muud asjad jätkuvad siin maailmas.

Ma kavatsen nende postituste kirjutamisel teha loodetavasti lühikese vaheaja. Aga kes teab. See võib olla lühem, kui mõned minu kavandamata pausid. Kõik sõltub sellest, kuidas asjad muutuvad / arenevad / arenevad / liiguvad edasi. Kuid liikugem edasi! Ja kui asjad on pisut lahenenud, tulen tagasi. Ma võin seda teha. Nagu märkisin, pole minu väikesed jauramised täna nii suur asi, millest ei saaks aega maha võtta.

Kuid siseaudiitorid peavad meeles pidama, et meie töö on oluline. Peame keskenduma sellele tööle ja pakkuma oma klientidele ja ettevõtetele seda väärtust, mida me oskame ja suudame.